(1) Sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvamust arvestades võib asendada statsionaarse sundravi ambulatoorsega või ambulatoorse sundravi statsionaarsega, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane käesoleva seadustiku § 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja, tervishoiuteenuse osutaja või kaitsja, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud erisusi.
(2) Ambulatoorset sundravi kohaldav tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud viivitamatult esitama kohtule taotluse ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks.
(3) Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmise otsustab tervishoiuteenuse osutaja asukoha järgne kohus määrusega prokuröri ja kaitsja osavõtul. Statsionaarse sundravi asendamisel ambulatoorse sundraviga kutsutakse istungile ka ravil viibiv isik ja tema eestkostja, kuid nende mitteilmumine ei takista asja arutamist. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise muutmist otsustades võib kohus kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi.
(4) Kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku sundravi statsionaarse ravina.
[RT I, 23.02.2011, 1 – jõust. 01.09.2011]
Sisu lugemiseks peab teil olema kehtiv tellimus ning juurdepääsuks sisenege Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaardiga.
Registreeruge siin
Smart-ID
ID-kaart
Mobiil-ID